Lõpuks ometi, midagi toimub

Meie au ja uhkus!

Esmaspäeval istutasime oma taimekesed kenasti ümber. Turgutasime neid kanakakaga, kastsime parasjagu ning paitasime suure hoolega. Voila!! Tulemus ongi käes. Täna, neljapäeva õhtuks...palume trummipõrinat. Pramparaaa-meil on esimesed õienupsikud. Hip-hip-huraaa!

 Oh-hoo kasvu on ka kõvasti visanud. Tubli 3cm! 

Oleme väga uhked!

Istutame ümber

Täna on istutamise päev! J

No ei jaksa meie oodata, millal juured paistma hakkavad! Istutame oma sõbrakesed täna ümber.

Nagu ikka õpime kõike tundma läbi erinevate meelte:

*kuulasime- sõna „Kanakaka graanulid“, teevad palju nalja

*kompasime-noh on sellised jupsikud

*nuusutasime- lõhn küll nalja ei tee, pigem ajab öökima J

*vaatasime-et vitamiini (kanakakat) saab paras kogus

Kanakaka-viuuu!!!

Natukene mulda põhja.

Üks lusikatäis kanakakat.

Nüüd taim potti ja pott mulda täis!

No nii, kui nüüd ka mõõdud ei parane, siis meie enam ei mängi L

Kuna näpud on juba mullased ja tööhoog sees, siis pistsime potti ka paar sinist kurgiseemet J !!!!

Sinised seemned, kes seda küll oskas arvata!

Võta endale 2 seemet

ja pista mulla sisse!

Mõnusat ootamist teile ja meile!

Kadedus ajab lõhki

See nädal möödus ikka väga väga kurvalt. No ei taha meie taimekesed kasvada. Ometi teeme kõik nii nagu kästud- valgust on piisavalt (kuid mitte väga palju), niiskustaset jälgime ka (ikka korra ja korralikult). 

Tekib juba tunne, et tomatid on samuti koolivaheajal.

 Mõõdud on nädalaga muutunud vaevalt 1cm. Kadedaks ajavad need „teised tomatisõbrad“, kes postitavad pilte õitest ja suisa esimestest tomatbeebidest. Meil mitte kui midagi L.